Uudis 19.06.2014
145aastaseks saanud eesti üldlaulupidu on ligi kuu aega tähistatud väiksemates vormides. Üldlaulupidude võtmeisikute ümmargused tähtpäevad on andnud põhjust mõtiskleda alguste algustest. Läti ja eesti laulupidude alglätetel seisis Jānis Cimze (1814–1881) – käivitava energiaga isiksus, kelle sünnist möödub 4. juulil 200 aastat. Temale pühendati 30. mail Valkas Läti-Eesti laulupäev „Cimze kood”. Eesti poolelt on olnud keskmes Miina Härma (1864–1941) 150. sünniaastapäev 9. veebruaril ja temale pühendatud Tartu laulupidu „Enne ja nüüd”.
Cimzeta ja Valgas aastast 1849 tegutsenud Cimze seminarita oleksid (vähemalt praegusel kujul) olemata nii meie kui läti laulupidu. Cimze koolitas kihelkonnakooliõpetajaid ja köstreid, kes panid liikuma laulu- ja pasunakooride organiseerimise, laulu- ja mänguõpetuse leviku ja kogu üldlaulupeoks vajaliku ettevalmistuse.
Eestisse tuli seminarist üle saja kooliõpetaja ja köstri, kellest paljud osalesid I üldlaulupeo korraldamisel. Need olid rahvuslikult meelestatud ärkamisaja tegelased Joosep Kapp, Ado Grenzstein, Hans Einer, Aleksander Kunileid, Aleksander Thomson, Andreas Erlemann, Carl Robert Jakobson, Aleksander Läte … Kui koostataks läti ja eesti laulupidude ja laulupeotegelaste „sugupuu”, siis ühineksid kaks suurt haru – eesti ja läti laulupeod üheks tüveks nimega Cimze.
Jannsen kirjutas Eesti Postimehes pärast I üldlaulupidu: „Küssib nüüd kegi, kelle abbi läbbi meie piddolaul ni hästi korda läinud, siis on meie kohhus tunnistada: se olli võimalik meie vahva köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite-läbbi, kes ennamist Valga seminaris tubli Direktor Zimse juhhatuse al seks on õppetatud ja kasvatud sanud.
Seal on meie laulojuhhatajate taime-labba …” Valka laulupäeva kavalehel ütleb aga Valka maakonna volikogu esimees Armands Krauklis: „Kas üks inimene on võimeline mõjutama kahe rahva kujunemist kultuurrahvaks? Uskumatu, aga Jānis Cimze saavutas selle oma elutööga – nii Eestis kui Lätis.”
 „Cimze kood”
Nii nimetati läti-eesti laulupäeva Valkas Pedeli jõe maalilises käärus. Kultuurisemiootiliselt tabav (kood – võti leppemärkide süsteemis andmete säilitamiseks ja edastamiseks), sest Cimze ongi läti ja eesti laulupidude algallikate võti, kuigi põhjalikum uurimine tema tähendusest Liivi-, Läti- ja Eestimaa kultuurile on veel algstaadiumis.
ÜRO kultuuriorganisatsiooni UNESCO kalendris on Cimze 200. sünniaastapäev võrdväärne Jean Sibeliuse ja Mihhail Lermontovi tähtpäevaga. Millal jõuab mõni eesti kultuurihiiglane UNESCO kalendrisse? Kas Miina Härma ja tema 150. sünnipäev oli selleks liialt lokaalse tähendusega? Kas Ernesaks ja tema 100. sünniaastapäev oleks seda väärinud? Eesti, Läti ja Leedu üldlaulupidu on UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Cimze pretsedent annab lootust, et UNESCO kalendrisse satub ka teisi üldlaulupidude ülemaailmse tähenduseni viijaid.
 „Cimze koodi” kava jagunes sõbralikult pooleks: kõigepealt eesti laulud ja esinejad, siis läti omad. Omapära lisas läti osa teadustus eesti keeles ja eesti kava läti keeles. Kulminatsioonihetked tulid lätlastelt – Inga Meijere seaded Cimze kogutud läti rahvaviisidest põimituna naiste saksofonikvarteti n(ex)t
move džässistiilis vahemängudega. Väga huvitav lahendus! Emotsionaal-visuaalselt mõjuv oli Kārlis Lācise lõpulugu lavastusest „Puhu, tuul”, finaal lava ja publiku vahelt voolavast Pedeli jõest purskuvate fontäänidega, mille intensiivsus seostus laulu dünaamikaga.     Â
Eestit esindasid põhiliselt Lõuna-Eesti esinejad. Eraldi astus kava alguses üles RAM, esitades koos kaitseväe puhkpilliorkestriga (dirigent Peeter Saan) René Eespere oratooriumi „Ante lucem” ehk „Enne valgust”, mis on tellitud Cimze 200. sünniaastapäevaks. Anne Lille filosoofiline ja ajatu ladinakeelne tekst puudutas sümboolselt tundeid seostatuna koidueelse ajaga, ajaga „enne meie rahvuslikku ärkamisaega, kui enne „koitu” jagasid eestlastele vaimset valgust paljud isikud ja üks neist oli kindlasti Jānis Cimze” (Eespere tekstist kavalehel).Â
Eespere teos on igas mõttes kaalukas. Autor on arvestanud publiku enamuse vastuvõtuvõimega ega koorma kuulajat liigselt nüüdisaegsete väljendusvahenditega. Siiski pani oratoorium publiku omamoodi proovile – ollakse ju laulupidudel harjutud lauludega, mida on lihtsam vastu võtta. Arvangi, et niisuguste suurvormide esitus jäägu ikkagi kontserdisaali.
 „Enne ja nüüd”
Laulupeo „Enne ja nüüd” 7. juunil Tartu laululaval ja sellele eelnenud muusikanädala pühendasid korraldajad laulupeo kunstilise juhi Riho Leppoja eestvedamisel kaaslinlasele Miina Härmale. Kogu „laulupeotsükkel” saigi Härma-keskne ja -vääriline ja selle oleks võinud vabalt nimetada ka „Härma koodiks”.
Härma nime taga on suur tükk eesti muusikalugu, mille esiletoomine on väga tänuväärne ettevõtmine, seda nii Tartu kui kogu Eesti kultuurikontekstis. Härma iseloomustamisega käib sageli kaasas sõna „esimene”: esimene eesti naishelilooja, esimene naisorganist, kooridirigent, esimese laulumängu „Murueide tütar” autor, esimene naine koori ees üldlaulupeol …
Laulupeol kõlas mitu Härma märgilise tähendusega laulu, neist „Meeste laulul” on eriline koht kogu meeskoorilaulus, „Tuljaku” lust ja tantsijate kaasamine käivitas seegi kord emotsionaalse kulminatsiooni. Need kaks laulu on olnud hea laulupeolaulu sünonüüm.   Â
Sündmuseks kujunes Härma soliidse, tugeva teadusliku kallakuga albumi esitlus Tartu laulupeomuuseumis. Selle uudseid fotosid ja fakte sisaldava teose põhikoostajad on Ene Kuljus ja Risto Lehiste teatri- ja muusikamuuseumist.
Miina Härma gümnaasiumi jõududega kanti Vanemuises ette laulumäng „Murueide tütar” (lavastaja Ivika Hein). Härma kirjutas laulumängu Pihkvas aastail 1900–1902 koostöös libreto autori Peäro Pitkaga (kirjanikuna Ansomardi). See oli gümnaasiumist igati tore ettevõtmine! Peaosades esinesid Maria Leppoja ja Rasmus Kull, kaasa lõid gümnaasiumi koor ja Eesti muusikaõpetajate sümfooniaorkester (dirigent Lilyan Kaiv).
Koostöös Eesti heliloojate festivaliga anti Vanemuise kontserdimajas laulupeo eelkontsert, mille teoste valikul otse laulupeo pealkirjast „Enne ja nüüd”. Kõlasid kaks suurvormi eesti klassikast ja kaks nüüdismuusikast: Kreegi kantaat „Kalevipoeg nõiakoopas” ja Tobiase kantaat „Johannes Damaskusest” ning Mart Siimeri „Ipsum esse” ja esiettekandes jaapani helilooja Chikako Morishita „Vaikus”. Suurvormide ettekandmine haakub Eesti Vabariigi aegse üldlaulupeotraditsiooniga, kui pidude eel või ajal esitati eesti ja välismaa autorite suurvorme, ka oopereid.
Häälestatuna laulupidude lainele tuli üks mõte: I üldlaulupidu ja üldlaulupeod laiemalt on meile identiteedi kui kultuuriloo seisukohast nii olulise tähendusega, et seda peaks kajastama mängufilmis. Imestan, miks pole nii olulist teemat filmikeeles veel käsitletud (ooperit I üldlaulupeost plaanis 1970. aastail Gustav Ernesaks). Süžee oleks täis dramaturgiat, vastasseise, tegutsemas markantsed kujud nagu Koidula, Jannsen, Jakobson, Kunileid, Willigerode, Cimze oma seminari kasvandikega … Kulminatsioon oleks laulupeo eelproov Tartu Maarja kirikus, kus oli palju kaalul – kas üleüldse õnnestub esimene suur kooslaulmine? Tähelepanu pälvisid I laulupeo peakorraldajad Vanemuise selts ja Tartu Maarja kirik. 2019. aastal on meie üldlaulupidude 150. aastapäev. Mis oleks ülevam kui see, et laulupeo kultuuriprogramm sisaldaks filmi meie aust ja uhkusest!
allikas: Sirp
